6.-10. augustini toimus Pürksis, Noarootsi kooli ruumides Muba II suvekool, mis sai alguse 7 aastat tagasi Otsa kooli suvekooli nime all ja jätkub nüüd peale kooli vormi mõningast muutumist juba II aastat Muba suvekoolina. Suvekooli eesmärk on koondada üle Eesti pilliõpilasi (va klaver) ansambli- ja orkestrimängu abil õppimiseks. Koselt osales 4 õpilast: Eliise Marie (fagott), Roosi (saksofon) ja Pärtel (eufoonium) Valdid ning Ellinor Klaos (fagott).
Laagri päevakavade vorm on aastatega hästi paika loksunud, erinevus on vaid sisus.
Esimesel õhtul saime omavahel tuttavaks – seekord mängides TÜ koostatud väärtuste üle arutamise mängu „Eesti rahva 100 valikut”. Väga hea mäng – andis mängida ka kogu laagriga!
Teisel õhtul toimus õpetajate kontsert, mille lõpetas koos lugejaga esitatud vaba koosseisuga Tom Johnsoni „Narajana lehm”, mis tugineb 14 saj india matemaatiku Narajana püstitatud probleemil: „Kui lehm toob igal aastal ilmale ühe vasika ja iga vähemalt 4-aastane vasikas omakorda igal aastal ühe vasika, siis kui palju on lehmi ja vasikaid kokku 17 aasta pärast?” Lugu tekitas hea tuju, olgugi täpne numbriline vastus jäi välja arvutamata.
Kolmanda päeva pärastlõunal käisime bussiga Roosta rannas ujumas ja õhtul oli kultuurimajas õpilaste vaba lava õhtu.
Neljandal päeval korraldasime kontserdi Haapsalu kultuurimajas, kus esinesid kõik õpilased mõne väiksema ansambli koosseisus ja viiendal, laagri viimasel päeval oli kontsert Pürksi kultuurimajas, kus kõik õpilased esinesid suure orkestri (dir Eduardo Narbona) koosseisus ja valitud ansamblitega. Fagotistidest pääsesid lõppkontserdile esinema Kose tüdrukud Kuffneri duetiga.
Noarootsi on kõige paremas mõttes poolsaare moodi saar. Eraldatus nagu päris saarel, ainult et liikuma pääsemiseks ei pea praami ootama. Koos õpetajaga said mõned õnnelikumad ka hommiku-ujumisteks Österby sadamas käia. Sõime väga korralikult 3x päevas koolisööklas, magasime kooli ühiselamus – 5 päeva ainult sõpradega suhtlemist ja pillimängu, just selleks sai juba 7. aasta järjest kokku tuldudki.
TEKST: Tarmo Velmet
